Tagasi avalehele

Maris Pihlap:

Kõige esimest plaati füüsiliselt käes hoida, ja veel vinüülina, see on ikka superlahe tunne

Koostöö ADM-iga oli mõnus ja sujuv, eriti kuna mulle olid ikkagi väga vabad käed antud - ei olnud üldse seda tunnet, mida paljud ehk sellise konkursi juures kardavad, et nüüd see ongi ADM-i plaat ja ei saa kõike täpselt nii teha, nagu ise tahaks.

Mida andis sulle ADMi Bändikonkursil osalemine?

Kõige väärtuslikum asi, mida sellised konkursid üldse kunstiinimestele anda saavad, on tähtajad. Vahet pole, kui palju geniaalset muusikat sul arvutis poolikute projektidena vedeleb või kui palju sa sõpradele räägid, et "varsti hakkan oma asja ka ajama", on vaja ühel hetkel need asjad reaalselt ära teha (ka tüütud osad) ja lõpetatuks lugeda. Minu jaoks samamoodi kaasnes konkursi võiduga mingi vastutuse tunne - kui nüüd veel väljaandmist edasi lükata, peab juba teistele kui ainult iseendale aru andma. Lugusid konkursile saates olin ma oma EP-ga küll juba nii kaugel, et ka ilma võiduta oleks see plaadike ilmunud, aga ilmselt lihtsalt natuke hiljem ja võibolla mitte füüsilisel kandjal. Ja olgem ausad, oma kõige esimest plaati füüsiliselt käes hoida, ja veel vinüülina, see on ikka superlahe tunne.

Kas ADMi toetatud plaat oli sinu esimene helikandja? Mitu plaati oled pärast seda avaldanud?

Olen varem välja andnud bändimuusikat, aga oma nime alt oli see minu esimene helikandja. Kuna väikesele vinülile mahtus ainult 3 lugu, siis andsime koos TIKS rekordsiga veebruaris välja ka sama plaadikese n-ö laiendatud versiooni kuue looga. Ja järgmine, täispikk plaat on hetkel töös.

Kuidas jäid rahule meie koostööga? Mis sulle eriti meeldis?

Koostöö ADM-iga oli mõnus ja sujuv, eriti kuna mulle olid ikkagi väga vabad käed antud - ei olnud üldse seda tunnet, mida paljud ehk sellise konkursi juures kardavad, et nüüd see ongi ADM-i plaat ja ei saa kõike täpselt nii teha, nagu ise tahaks. Sellest sai ikkagi minu näoga minu plaat, mille üle saan väga uhke olla, ADM andis ainult hoogu juurde ja oli abiks.

Milline on sinu kui 2020. aasta võitja meelest edu valem, mida teistele noortele muusikutele soovitad?

See võib kõlada küll veidi frustreerivalt, aga mulle tundub viimasel ajal, et igasugu võidud jõuavad inimesteni, kes meeleheitlikult neid taga ei aja. Võiduks peab valmis olema. Seega soovitan mitte seada eesmärk konkursi võidule, vaid sellest natuke kaugemale: antud juhul näiteks väga hea plaadi tegemisele. Nii oled tegelikult ka valmis edasi tegutsema, kui valituks osutud. Ja kõige olulisem üldse (!!!) on mitte panna oma väärtust muusikuna nendesse võitudesse/kaotustesse, ja tegutseda edasi ka peale mittesoovitud tulemusi. Sa ise tead kõige paremini, mis su potentsiaal on.

Lõpetuseks ütle palun kolm põhjust, miks soovitad kõigil noortel muusikutel ADMi Bändikonkursil kindlasti osaleda.

Et oma eelmisele jutule mitte vastu rääkida, siis pean ütlema, et kõik maailma muusikud ei peagi nüüd kohe osalema, kindlasti kellegi aeg on hoopis järgmine või ülejärgmine aasta, ei pea paaniliselt kiirustama kõigega elus. Aga kui sul on sahtlis loomingut, mida tahaks välja anda, aga sa muudkui mõtled, et "ah, küll ühel päeval, kui mul rohkem aega on" või "see pole veel täiuslik, kirjutan homme uue loo, see tuleb parem", siis pole küll ühtegi vabandust, puhas saatmise vaev! Kaotada pole midagi, võita on palju motivatsiooni ja hoogu oma tegemistele.

Tagasi avalehele