ADM Interactive
Rotermanni 8, 10111 Tallinn
Uus Jahuladu, 4. korrus
Vaata asukohta kaardil
Kõik kontaktandmed

Täname! Vastame peatselt.

Veel üks Web 2.0 – nii, et küll saab

22. oktoober 2009 Autor: Katariina Täht Kommentaarid välja lülitatud

Kiisu Leiate siit põhjaliku materjali, mida ma Web 2.0-teemaliste loengute läbiviimiseks kokku kogusin., Loodan, et see on teilegi kasulik ja huvitav.

Googlest leiab praegu juba mõned täitsa head eestikeelsed Web 2.0 ülevaated (neid on artiklis ka viidatud), aga usun siiski, et käesolev täiendab neid hetkel veel üsna tõhusalt. Lausa eraldi tervitan siinkohal neid, kes koolitööde/referaatide ja muu säärase jaoks pikisilmi materjali otsivad – kasutage terviseks! (Olen ise alltoodut TTÜ magistrantuuris erinevates töödes edukalt tarvitanud.) Igaksjuhuks hoiatan ette, et artikkel on neile, keda Web 2.0 tõsiselt huvitab, ehk siis – tegemist pole “4-nõuannet, kuidas…” kiirtoiduga.

Web 2.0 – mis see täpselt ikkagi on

Kuna Web 2.0 mõiste on küllalt ebamäärane, siis defineeritakse seda tavaliselt hoopis pildi abil, kasutades selleks sageli just alltoodud Markus Angermeieri Web 2.0 meemikaarti:

Web 2.0 sisu üpris raske üheselt kokku võtta. Eri allikad pakuvad seetõttu ka erinevaid definitsioone. Piisavalt suur osa “peamistest joontest” siiski kattub, et tekiks ettekujutus, mida inimesed Web 2.0-st rääkides üldjuhul ja enamvähem silmas peavad. Mitmed allikad rõhutavad iseäranis, et Web 2.0 näol ei ole tegemist mitte uue reaalse tarkvaraversiooniga, vaid muutusega käsitlusviisis, rõhuasetusega tehnoloogiliselt sotsiaalsele.

Web 2.0 peamised jooned Vikipeedia järgi (mis omakorda tugineb peamiselt O´Reilly definitsioonile):

veebikeskkond ei tohi olla “taraga kaitstud aed”. info liikumine nii lehelt mujale kui mujalt lehele peaks olema vaba – ja lihtsalt teostatav.
kasutajatel on õigused nende lisatud infole kodulehel ning nad võivad seda soovi korral muuta.
tarkvara on veebipõhine, kasutatav läbi brauseri. Seda peetakse silmas Web 2.0 hüüdlausega: internet on platvorm!
andmete liikumine (data return) peab olema dünaamiline, mitte staatiline.
osalus (brand participation).
Internet on eelkõige sotsiaalne, mitte tehnoloogiline võrk.

Need jooned kokku loovad uue kogemuse, mille aluseks on kasutajakeskne tehnoloogia ja sotsiaalne võrgustik.

Argo Ideon annab Eesti Ekspressis hea ülevaate Web 2.0 põhijoontest, rõhutades mitmeid olulisi aspekte täpsemini kui Vikipeedias toodud definitsioonis tehakse:

Kasutajate loodud sisu on olulisem kui veebikeskkonna omaniku lisatud materjal
Internetti käsitletakse kui arenduskeskkonda, mitte kui lihtsalt kodulehekülgede ülespaneku kohta
Iseloomulikud teenused: videod, failivahetus, blogid, wikid, podcastid, uudisvood (RSS)
Teenused, mis saadakse erinevate lehekülgede elementide kombineerimise abil
Sotsiaalvõrgustikud: Myspace, Orkut, Facebook, Rate.ee
Ristkasutusega lingikogud, linkide hierarhiad, märksõnadega varustamine:del.icio.us, digg, jne.

Tuleb tõdeda, et Web 2.0 üheselt mõistetava definitsiooni puudumine ning mõiste olemust selgelt mittekajastav nimi ei ole siiski pärssinud selle laia levikut ja omaksvõtmist.

Web 2.0 termini sünnist

Tim Oreilly Suure tõenäosusega lõi Esther Dyson 1997. a. oma raamatuga Release 2.0 sobiva tausta selliste terminite tekkeks nagu raamatukogu 2.0 (library 2.0), turundus 2.0, on olemas isegi Ajakiri 2.0 (Magazine 2.0). Termin “Web 2.0” võeti kasutusele 2003. aastal, mis veebi seisukohalt kuulus veel mitmes mõttes eelmisesse sajandisse. Mõiste kasutuselevõtuga seostub vahetult Tim O´Reilly ja tema loodud ning juhitud ettevõte O´Reilly Media, Inc. On võimalik, et mõiste oli õhus ka varem, kuid 2003. aastal leidis Dale Dougherty firmast O´Reilly Media, et tegemist võib olla kasumliku kaubamärgiga. O´Reilly nägi samuti termini võimaliku potentsiaali ning võttis Web 2.0 kasutusele konverentside sarja kaubamärgina. Avalikkuse turmtule alla sattus mõiste O´Reilly Media korraldatud Web 2.0 sarja esimese konverentsiga, mis toimus aastal 2004.

Ülaltoodud asjade käigu tõttu on vägagi tõenäoline, et terminiga ei peetud silmas, et tegemist on uue veebiversiooniga, lihtsalt taheti välja tuua tõika, et veeb on taas “kuum teema”. Lihtne semantika – tunti, et peale .commi mulli lõhkemisest on piisavalt aega möödas ning e-äri võiks uuesti aktiviseerida. Web 2.0 näis sobivat “uusi tuuli” kokku võtma.

O´Reilly´l ja tema meeskonnal oli, nagu selgus, täiesti õigus: Web 2.0 konverentsid aastatel 2004, 2005 ja 2006 kujunesid väga populaarseteks ning terminit nimetati muu hulgas ka aasta 2005 suurimaks haibiks. O´Reilly saavutas oma eesmärgi – kaubamärk sai suure tähelepanu osaliseks ning konverentsikorraldajad said superkasumi. Miks siis? Nagu ikka – termin sattus olema õigel ajal õiges kohas.

Jagan siin ja edaspidigi teiega mu erilise lemmiku – terava sõnakasutusega programmeerija Paul Grahami – mõtet, kes kirjeldab üht konverentsi Web 2.0 sarjast järgmiselt: “Konverents meenutab mulle veebifirmade messe .com mulli hiigelaegadel: ruumid on täis ringiluuravaid investoreid, kes otsivad uusi staare, seda niiöelda järgmist kuuma sõna. Web 2.0 konverentsi õhkkond oli tõepoolest väga sarnane – koos oli suur hulk inimesi, kes olid otsustanud iga hinna eest rongist mitte maha jääda. Nad ainult ei teadnud veel täpselt, et millisest rongist nimelt, ja kuhu suunda peaksid jooksma hakkama, et teistest ette jõuda.”

Mõiste kriitikud heidavadki terminile ette peamiselt selle esialgset seotust konverentsidega. Samas on mõiste aja jooksul omandanud aga palju laiema tähenduse ning tänapäeva muutuvas maailmas soovida, et mõiste oleks staatiline, tundub olevat üllatavalt konservatiivne.

Jällegi kirjeldab Paul Graham olukorda üsna tabavalt: “”Web 2.0″ on veider termin. Esialgu panid inimesed, kes ise ka täpselt ei teadnud, mida nad selle all silmas peavad, selle nimeks konverentside sarjale. Ilmselt arvasid nad lihtsalt, et Web 2.0 kõlab hästi. Mõiste aga on aja jooksul iseseisvalt tõepoolest tähenduse omandanud. Tänapäeva veebis ju on palju seni ühise nimetajata olnud uusi trende – ning see mõiste lihtsalt haakus iseenesest. Justnagu oleksid konverentsikorraldajad trükkinud liimise nimesildi ja visanud selle põrandale, kus see lihtsalt ise kleepus ühe mööduja kanna külge. Nimi on suvaline, aga nime kandja on see-eest üpriski reaalne.”

Miks Google on Web 2.0

google Sageli selgitatakse ebatäpseid mõisteid näidetega. Nii tuuakse ka praktiliselt alati hea Web 2.0 keskkonnana näiteks Google.com. Miks Google on Web 2.0:

ta ei ole oma kasutajate vastu õel.
ta algatas kogu Ajaxi buumi oma kaartidega (Google Maps).
ta käsitleb veebi nagu uut meediat, mitte nagu trükki või eetrit.
ta ei sunni protsesse jõuga juhtuma, vaid peilib välja, kuhu need suunduvad ja ootab seal juba ees (Welsh 2006).

Näite põhjal võib definitsioone lihtsustada: Web 2.0 tähendab, et veebi kasutatakse lõpuks ometi nii, nagu seda saab kasutada. Veeb 1.0 kujutas endast valede mudelite ohvrit – juhtub sageli, et uue meedia kasutuselevõtul lähenetakse sellele vanade meediate võtetega. Kuni need kokku kukuvad ning jõutakse järeldusele, et uus meedia vajab uut mõtteviisi.

Või siis Paul Grahami sõnadega: “Väide, et Google on Web 2.0 keskkond näitab, et kuigi mõiste on tähendusrikas, on ta ka üksjagu mull. Sest Google näites tähendab see ju lihtsalt – õigesti tegutsemist. Ja see on juba üsna halb märk, kui õigesti tegutsemine nõuab spetsiaalset mõistet.”

MUUTUSED: Web 1.0 versus Web 2.0

Rõhuasetus tehnoloogiliselt võrgult sotsiaalsele võrgule

Web 2.0 kätkeb endas uut etappi veebikasutuses, kus rõhuasetus tehnoloogiale on asendunud rõhuasetusega sotsiaalse võrgustiku loomisele ja arendamisele. Kui Web 1.0 all mõistetakse efektiivsema tehnoloogia arendamist riistvarade ühendamiseks, siis Web 2.0 liidab kasutajad ning üritab tehnoloogiat muuta just kasutajate jaoks tõhusamaks, et võimaldada kiiret orienteerumist järjest kasvavas infotulvas.

Peamine erinevus Web 1.0 ja Web 2.0 vahel seisneb nende funktsioonides ja interaktiivsuses. Seni peamiselt väikese seltskonna poolt informatsiooni pakkuvale veebile on lisandunud teine oluline funktsioon – iga kasutaja saab veebi ise uue informatsiooniga täiendada. Enam ei keskenduta vanadest tuntud allikatest informatsiooni otsimisele, vaid tähelepanu on pööratud uute tööriistade leidmisele, et agregeerida ja kombineerida sisu innovatiivsel ja kasulikul viisil.

Seega „the Read Web” on asendumas „the Read-Write Web”’ga, muutes veebi meediumist platformiks, kus lisaks informatsiooni edastamisele ja tarbimisele on lisandunud ka veebi kasutajate poolt sisu tootmine, jagamine ja kombineerimine.

Demokraatia Web 2.0-s: amatöörid versus professionaalid

amateurs Web 2.0 äärmiselt oluline iseloomujoon on demokraatia, ehk teisisõnu – sõnaõigus on ka amatööridel. Internetis on mitmeid projekte, mis elavalt tõestavad, et amatöörid võivad vajalike platvormide olemasolul ületada professionaalide töö. Vikipeedia on sellistest projektidest tuntuim. Eksperdid küll kahtlevad selle kui entsüklopeedia eksimatuses, kuid nad jätavad kahe silma vahele ühe olulise asja – Viki tõesti pole absoluutselt veatu, kuid ta on samas piisavalt hea. Ja tasuta. Mistõttu inimesed LOEVAD seda. Web 2.0 on levinud seisukoht, et artiklid, mille lugemise eest pead veebis maksma, võiksid sama hästi ka olemata olla – isegi, kui leidub keegi, kes on nõus nende lugemise eest maksma, ei saa neile ju linkida. Mistõttu jäävad nad avatud vestlusest välja.

Teine areng, kus demokraatia kasulikkus selgelt ilmneb, on uudiste filtreerimine läbi populaarsushääletuse. Saitidel Reddit, Digg ja del.icio.us filtreeritakse lugejateni uudised vastavalt sellele, kuidas nende lugejad on uudist hinnanud – populaarsemad eespool. Nende saitide, eriti uudisteportaali del.icio.us, tohutu populaarsus näitab, et hääletajad teevad oluliselt paremat tööd kui professionaalsed portaalitoimetajad. Lisaks selgub Reddit-i vaadates, et popimad lingid on lingid eraisikute blogidesse, mitte ametlikesse ajakirjandusportaalidesse – järelikult eelistavad inimesed lugeda amatööride kirjutatut.

Jällegi üks oluline punkt vaba vestluse ja demokraatia kasuks, mis järgib lihtsat loogikat: toimetajad toimetavad ajakirjandusveebidest välja paljud väga halvad kirjutised ning samuti üksikud eriti head kirjutised, keskendudes keskmisele tarbijale ning tootes keskmist või üle keskmise head teksti. Kui aga inimesed avaldavad piirideta, siis lisaks tohutule hulgale tekstile, mis tõepoolest vääriks väljapraakimist või paraneks oluliselt toimetaja käe all, saavad avaldatud ka need üksikud väga head tekstid. Ja nüüd, mil veebis on võimalused/mehanismid nende väga heade tekstide nähtavaletoomiseks, on see selge demokraatia võit ja näitab veelkord, et piisava arvu lugejate juures on iseeneslik valik parem kui toimetamine – samal põhjusel, miks turumajandused tavaliselt plaanimajandusi edestavad.

Samas, demokraatia veebis ei ole innovatsioon selles mõttes, et keegi selle sinna mingil ajahetkel programmeeris. Pigem on see lihtsalt suund, milles sündmused veebis iseeneslikult voolavad. Selle alusel võib väita, et peale .com mulli lõhkemist kestnud nö. veebivaikuses tegelikult ühtteist toimus: keskkond kujundas vabavoolu teel oma põhijooni.

Kasutaja tähtsuse tõus Web 2.0-s

Klient on Kuningas Web 2.0 üheks oluliseks iseloomujooneks peale demokraatia võidu ja vaba platvormi peetakse ka kasutajate hea kohtlemise ning kasutusmugavuse tähtsuse tõusu. 90ndatel oli tavaline, et keskkonnad suhtusid kasutajasse üleolevalt. See ei väljendunud mitte ainult sundtegevustes – nagu registreerumine või reklaamide nägemine, vaid ka liigse graafikaga koormamises, mis tegi lehe aeglaseks ja saatis kasutajale sõnumi: see on meie leht, mitte sinu oma. Samasugune psühholoogiline efekt kui Inteli ja Microsofti kleepsudel värskeltostetud läptoppide küljes. Mõnikord jõudsid sellised kodulehed välja lausa majandusliku sadismini – näiteks salon.com, kus sa võisid lugeda loo algust, kuid loo lõpu lugemiseks pidid ära vaatama terve filmi.

Web 2.0 soovitusi kasutaja kohtlemiseks :

ärge sundige kasutajat registreeruma, kui ta just selle eest midagi väga konkreetset vastu ei saa;
ärge sundige teda ootama registreerumise kinnituslinki e-mailiga.
Veelgi enam, ärge küsige temalt e-mailiaadressi, kui selleks pole mõjuvat põhjust.
Ärge esitage registreerumisankeedis mõttetuid küsimusi.
Ärge saatke kasutajale e-maili, kui nad ise selgelt seda ei küsi.
Ärge kasutage freime lehtedel, millele te lingite.
Kui teil on tasuta versioon ja tasuline versioon, ärge tehke tasuta versiooni liiga kärbituks.
Kui tekib küsimus: kas me võiksime kasutajatele lubada seda või teist, siis lubage, sest parem on eksida külalislahkuse poolel kui kitsiduse poolel. Laske kasutajatel teha seda, mida nad tahavad. Kui teie ei luba ja konkurent lubab, olete hädas.

Need soovitused näivad risti vastu käivat mitmetele populaarsetele e-turundustrendidele: personaliseeritus, andmete kogumine, personaliseeritud pakkumised jne jm.

Seega, turundaja laual on nüüd juba üpriski keeruline ülesanne: teha head e-turundust, järgides Web 2.0 soovitusi. Siin on väga raske anda või leida konkreetseid juhtnööre. Pigem pakuks lahendiks Web 2.0 mõtteviisi – make it up as you go.

Sotsiaalse tarkvara mõiste teke

Web 2.0-iga seostub sotsiaalse tarkvara mõiste teke. Clay Shirky on sotsiaalse tarkvara defineerinud järgmiselt: “Sotsiaalne tarkvara on tarkvara, mis toetab grupi interaktsiooni luues soodsa keskkonna mõtete ja ideede jagamiseks, kogumiseks ning uute teadmiste tekkimiseks.”

Sotsiaalse tarkvara alla kuuluvad veebipõhised vahendid, mis võimaldavad inimestel leida kas teisi inimesi (ühiste huvide põhjal) või leida teiste inimeste poolt loodud digitaalseid artefakte ja omaenda artefakte teistele jagada (digitaalne artefakt – inimese poolt loodud digitaalne objekt, näiteks pilt, dokument, video, viidad (bookmark’ide). Tegelikult peaks sotsiaalse tarkvara hulka lugema kogu sellise tarkvara, mis võimaldab teiste inimestega suhelda, nagu e-mail, internetitelefon, igasugused foorumid jne., kuid sellisel juhul kaotab sotsiaalse tarkvara mõiste oma piirid ja muutub liialt laialivalguvaks terminiks. Sotsiaalset tarkvara on mitut tüüpi. Nende kategoriseerimine toimub peamiselt tarkvarale iseloomulike funktsioonide ja peamise eesmärgi põhjal. Üheks liigitamise võimaluseks on ajaveebid, wikid, sotsiaalsed järjehoidjad, fotode jagamine, dokumentide jagamine, online kogukonnad.

Web 2.0 sotsiaalseid keskkondi: Facebook, mySpace, YouTube, rate.ee jm.

Kriitikud väidavad, et nendele keskkondadele on raske leida muud ühist nimetajat, kui see, et need on lihtsalt lahedad ja popid. Sarnaseid keskkondi sündivat nii sageli, et nende jaoks on isegi leitud uus lühend: YASN – Yet Another Social Network.

Veel muutusi Web 2.0 raames

Vaidlustes, kas muutused on piisavalt suured või mitte uue mõiste jaoks, keskenduvad Web 2.0 vastased sageli ühele või kahele muutusele. Tõepoolest, kui taandada Web 2.0 pooldajate seisukohad üksikutele muutustele, muutuvad nende väited naljakaks: Web 2.0 ei saa käsitleda kui lihtsalt võimalust artiklitele kommentaare lisada või ise oma pilte üles laadida. Ükski selline võimalus eraldi ei ole põhimõtteline, revolutsiooniline muudatus.

Nagu ütleb O´Reilly: “On selge, et praegused veebisaidid erinevad veebi algusaegsetest üsna radikaalselt. Kasutajad käituvad erinevalt. E-ärid toimivad erinevalt. Muutused toimusid järk-järgult, kuid kui need on toimunud piisavalt kaua ning olnud piisavalt suured, on tulemuseks täiesti teistsugune maailm.”.

Argo Ideon kasutab lausa mõistet “revolutsioon”, arvates , et oma silme all toimuvat revolutsiooni on raske märgata: “Ometi on internet viimase aasta-paariga teinud läbi nii suured vapustused, et tundub õigustatud seda revolutsiooniks nimetada. Senine veeb, mille sisu tootsid valitsus, asutused, firmad ning mõned üksikud entusiastid, jääb tagaplaanile. Uueneva veebi sisust toodavad olulise osa kasutajad ise. Vaid esmapilgul võib see tunduda vähetähtis muutus. Tegelikkuses on muutused nõnda suured, et enamus eestlasi peaks veebikasutamise uuesti selgeks õppima.”.

Ka täna on Web 1.0 veel olemas, kuid selle roll on vähenemas ja muutumas nišitarbija huviobjektiks. Vana tüüpi veebi kõrvale, peale, asemele ja sisse on ilmunud sotsiaalvõrgustikud, uudistevood, faili-, pildi- ja videohoidlad, kaardirakendused ning mitmesugused kõigi eelmiste hübriidid.

Argo Ideon ütleb, et Web 2.0 koos kasutajate loodud sisuga toob Interneti mõnes mõttes alla sellest elevandiluutornist, kuhu eliit ta kümne aasta eest tõstis. Inimesed harjusid ära, et kodulehekülg – see on midagi üsna ametlikku, umbes nagu trükitud aastaraamat. Enamik sõnu, mis veebi üles pandi, oli kusagil kooskõlastatud ja läbi koosolekute-nõupidamiste filtri lastud. Muidugi oli veeb sedavõrd ka suurema usaldusväärsusega, sest enamik sodi jäi filtrisse kinni.

Nüüd on veeb muutumas rahvalikuks. Paljut, mida sinna kirja pannakse, ei saa tõsiselt võtta. Samas – see hoopis lähendab virtuaalmaailma tegelikule. Ega ka kohvikus või külapoe trepil aetud juttudes pole keegi fakte põhjalikult üle kontrollinud. Infomassiiv veebis kasvab ning üha olulisemaks muutub nutikate võtete leiutamine, kuidas neist vähese väärtusega infomägedest saada kätte vajalik, mingi tõenäosusega usutav teave.

Web 2.0 iseloomustab ka järgnev e-äride trend: uusi e-ärisid algatavad spetsialistid, mitte ärimehed. Paljud .com ärid lagunesid, kuna need sündisid edutuksosutunud järjekorras: ärimehed mõtlesid välja idee ja pöördusid siis häkkerite poole, et seda teostada. Võimalik, et selline mudel töötanuks 1960-ndatel, kuid 1990-ndate e-äris oli see praktiliselt kindel pankrot.

90-ndatel kahtlustasid kasutajad, et varem või hiljem seotakse populaarsed saidid veebis eriliste pisimaksete süsteemidega ning kasutajatelt võetakse kindlasti nende raha ära. Kahtlustel oli ka alust – Web 1.0 jooksul lõid ärimehed mitmeid selliseid e-ärimudeleid, kus kasutaja jaoks iga liigutus maksis (tasuline registreerumine vms). Need ärid ei osutunud kuigi edukaks. Trendid on näidanud vastupidist – edukaimad on need keskkonnad, mis on leidnud uusi võimalusi anda kasutajatele võimalikult palju tasuta (Google, YouTube, teenusena ka Skype jm). Aeg on näidanud, et mida enam pakkuda kasutajatele tasuta, seda rohkem raha suudab keskkond lõpus genereerida.

Web 2.0 – I love to hate you

Peale termini pidulikku tutvustamist Web 2.0 konverentsidel kujunesid kiiresti välja poolt- ja vastuparteid.

Web 2.0 vastased interpreteerivad mõistet järgmiselt:

See pilt pärineb onlain ajakirja The Register 2005 aasta novembris tehtud avatud küsitlusest, ja sealtsamast on võetud ka järgmised, täpsuse huvides tõlkimata jäänud tsitaadid:

“Web 2.0 is made of … 600 million unwanted opinions in realtime.”
“Web 2.0 is made of … a lot of thin but very hot air blown at you by those who are convinced that having nothing to say is by no means a good reason to shut up.”

Tundub pisut irooniline, et küsitlus toimus parimas Web 2.0 vaimus (600 million unwanted opinions in realtime) ning et the Register nautis tänu sellele demokraatlikult, kasutajate loodud sisule üht oma populaarsuse tipphetketest.

On iseloomulik, et veebispetsialistid (disainerid, programmeerijad jm) olid üldjuhul vastu. On võimalik, et nende hinnanguid kallutas keskmisest palju suurem teadlikkus veebitrendidest ning nad pidasid muutusi, mis muude inimeste jaoks olid uued, iseenesestmõistetavateks ning kõigile teadaolevateks. Mistõttu nende haipimine tundus mõttetuna.

Web 2.0 propageerijad olid üldjuhul ärimehed. On võimalik, et nende hinnangut kallutasid majanduslikud huvid – .com järgsest skepsisest e-äri vastu oli möödunud piisavalt aega ning ärimehed tervitasid soojalt O´Reillyt kui sõnumitoojat, et “e-äri on jälle kuum”. On võimalik, et osa pooldajate entusiasmist tugines eelkõige uute e-kasumite võimaluse nägemises.

Kokkuvõtteks

Raal old skuul On selge, et World Wide Web ei sarnane enam kuigivõrd sellele raamatukogutaolisele staatilisele internetile, mille Tim Berners-Lee 1989. aastal lõi. Väita, et muutused praeguses veebis võrreldes esialgsega ei vaja eraldi terminit, tundub olevat sama kui väita, et pidulik sündmus televisiooni ajaloos aastal 1927, mil Philo Farnsworth suutis fotokaamerast kanda üle ühe esimese televisioonipildi (milleks oli lihtne sirgjoon) ning digi-TV mahuvad ühe ja sama mõiste alla ilma vajaduseta täpsustada.

Argo Ideon on Eesti Ekspressis väitnud, et oma silme all toimuvat revolutsiooni on raske märgata, kuid internet on viimase aasta-paariga teinud läbi nii suured vapustused, et tundub õigustatud seda revolutsiooniks nimetada. Revolutsioon on harjumatult paatoslik määratlus ning kõlab liialdusena, kuid muutuste radikaalsust on raske eirata. Üks on selge: muutused on põhimõttelised, märgatavad ning üheskoos muudavad nad tõepoolest veebi olemust võrreldes esialgsega.

Uurides termini “Web 2.0” telgitaguseid, selgub, et põhiliselt kütab vastaste kirgi mõiste pooljuhuslik sünd ning selle ebamäärane definitsioon. Nendes vastuargumentides on üksjagu tõde. Tõepoolest, termin sündis pooljuhuslikult. Samas – mõisted muutuvad ja muutuvas maailmas on see paratamatu. Kaasaegne maailm muutub eriti kiiresti ning Internet on selles kiiresti muutuvas maailmas üks kiiremini arenevatest meediatest. Seetõttu tundub alusetu Internetiga seotud mõistele mõningat semantilist dünaamikat ette heita.

Mõistele heidetakse ette ka ebamäärasust. Samas – Internet ise oma mitmekülgsuses muutunud küllalt raskesti defineeritavaks meediaks (kui leiate mõiste, mis hõlmaks veebi sotsiaalset, ärilist, tark- ja riistvaralist mõõdet, leiate ka tuhandeid, kes leiavad omakorda põhjuseid, miks see mõiste ei päde.). Raskesti defineeritavas ja selles olekus lisaks ka dünaamilises meedias defineerida jäigalt väga suurt kogumit raskesti defineeritavaid trende on tagasihoidlikult öeldes üpris raske ülesanne. Seetõttu ei näe ma kuigi suurt probleemi Web 2.0 vastaste kriitikas termini ebamäärases definitsioonis. Ebamäärasus (või mõistete pehmed piirjooned) ja pidev muutumine on veel ühed kaasaegse maailma tunnusjooned.

Vaidlused selle üle, kas üldse on terminit vaja või mitte, jäävad sageli ülaltoodud televisiooninäite tasemele. Samavõrd, kui inimkõnes on vaja sõnu, mis eristavad televisiooni, mis suudab edastada pildina vaid sirgjoont, ning digi-TV-d, vajame termineid, mis eraldavad praeguse veebi algsest, 1989-ndal aastal loodud veebist.

On ju ka üldiselt teada, et inimestevahelise suhtluse üks põhilisi komistuskivisid on üksteise valestimõistmine sõnade erineva tõlgendamise tõttu, ning on täpsustavate mõistete pidev juurdekasv pigem teretulnud.

Trende tundes on neid koondava mõiste enese kasutamine tõepoolest maitseasi, kuigi selle sisulist tähendust on muidugi kasulik teada. Nagu ütles Web 2.0 vastane Paul Graham: “Mulle ei meeldi küll tunnistada, aga termin “Web 2.0” on tõepoolest aja jooksul sisu omandanud. Seda tõendab ka fakt, et ma ei salli seda terminit, kuid mõistan samas, mida inimesed silmas peavad, kui nad seda kasutavad.”