Äripäev kutsus meid pere- ja töötajatesõbralikkuse konkursist osa võtma. Et juhatuse käest küsitakse üht-teist ja siis vastavad töötajad anonüümselt firma töötajasõbralikkuse kohta käivatele küsimustele. Mõtlesime järgi ja võtsimegi osa. (Pärast selgus, et neid võtjaid oli 655-st kutsutust kõigest 59, et rasked ajad ja masu ja koondamised ja muud mured, nagu praegu pahatihti juhtub ja et praegu pole ikka kõige õigem aeg töötajatelt hinnangute küsimiseks ja veel, issand hoidku, anonüümselt. ) Seda tausta teades tundub meist tagantjärgi mõeldes lausa sinisilmnegi, et me niivõrd selle anonüümse küsitluse pärast ei muretsenud, vaid kahtlesime eelkõige võistluse metoodika pärast, et kas meil, kes me ca 30-ne töötajaga ikkagi teab mis suurettevõte ei ole, on selliste ettevõtetega, kus on näiteks personali jaoks oma osakond, ikka reaalne konkureerida. Mingite mõõdikute järgi (näiteks kasvõi personalijuhigi olemasolu) jääme suurfirmadele kindlasti alla.
Otsust mõjutasid tegelikult kaks argumenti: esiteks on meil läbi aegade tuvastatud, et on olemas selline asi nagu ADM-i fiiling. Mis on visalt alles püsinud, sellest hoolimata, et meil on olnud paremaid ja raskemaid aegu. See vaim või fiiling koosneb lihtsalt inimlikust suhtumisest, loovast keskkonnast ja intelligentsete ja huvitavate inimestega koostöötamise rõõmust, (mitte niivõrd süstemaatilisest personalitööst, mida tuleb ausalt tunnistada.) Leidsime puhtalt mängulustist, et juba selle tabamatu vaimu nimel võiks konkursist osa võtta.
Teiseks argumendiks oli lihtne arvutus, et ADM-is oli sel hetkel tervelt 6 inimest, kes mõni aeg kusagil mujal tööd teinud ja siis ADM-i tagasi tulnud. Nii loovinimesi, projektijuhte kui muidu juhte, kellest ühelgi töökohavalikuga probleeme küll ei olnud. 30-st kuus, ehk siis suhtarvuarmastajate jaoks – tervelt 20% töötajatest on ADM-is teisel ringil. Pole ilmselt kõige tavalisem näitaja.
Tulemuste suhtes olime üsna äraootaval seisukohal, aga positiivse üllatusena saimegi 20.-22. koha. Sportlik maksimalism nuriseks, et miks alles 20-nes, miks mitte esimene… ja üldse, osavõtjaid oli ainult 59, et see polegi ju nii hea tulemus. Samas on see selline teema, mida tegelikult ei saa sportlikult võttagi. Pigem on põhjust rõõmustamiseks, sest järelikult oleme me midagi ikkagi üsna hästi teinud. Ja kui mustvalget maailmapilti närib see, et võiks veel paremini, siis on jällegi põhjust järelemõtlemiseks, et mida selleks teha annab.
Töötajatesõbralikkus on selline lõpmatu teema, kus vahefinisheid ei ole ja koguaeg jagub “vaimseid väljakutseid”, kuidas uusi küsimusi kõige mõistlikumalt lahendada. Mõnikord juhtub ka nii, et tahtsid parimat, aga ikka lööb Dilbert sisse. See pole vist üheski firmas võõras olukord. Kuigi, mõnikord asjad muidugi õnnestuvad ka.
Nii, et kokkuvõtteks on põhjust tulemuste üle nii rõõmu tunda kui järgi mõelda. Hea sisekaemuslik eksperiment selline konkurss ju ettevõtte jaoks ongi.
